Esileht
Põhjalik ülevaade Varjupaiga elanikest - deemonitest.
Füsioloogia:
Deemonid on väeolendid. Mis tähendab, et nende keha koosneb väest.
Väest koosnevad küll kõik, kuid on materiaalsemaid (tihkemaid) olevusi,
ja "hõredamaid". Deemonid kuuluvad "hõredamate" hulka, mis tähendab, et
neil on säilinud võime oma kuju muuta, ning nende organism ei ole nii
keerukas kui näiteks inimestel või loomadel. Deemonite keha on pigem
kuju - mis tähendab, et südant, veresooni, kopse ja seedetrakti ei
maksa otsida - neid ei ole (kui just mõni eriti kummalise
huumorisoonega ja moondamises osav deemon pole neid endale sisse
mõelnud - mis põhjusel, poleks teada, sest üldiselt nähakse vaeva vaid
väliskujuga).
SÜNNIST
Uus deemon saab alguse, kui kaks deemonit väes ühinevad sooviga last
saada. Tahe peab siiras olema, see kehtib nii siin kui ka kõige juures,
mida väega tehakse. Kandeaeg on aasta, mis on tegelikult väga lühike
aeg, arvestades, kui pikaealised on deemonid. Rõhutagem siinkohal, et
deemoni sünniks pole vaja tingimata erisoolisi deemoneid. Kahest
deemonist piisab täiesti. Fakt, et üldjuhul on naissoost deemon lapse
ilmaletoojaks, tuleneb pigem traditsioonist kui mingist füüsilisest
eripärast. On olnud ja on siiani peresid, kus osa lapsi toob ilmale
isa, osa ema. Kui vanemad on samasoolised, otsustab lapse ilmaletooja
kas ühe vanema tahe seda teha, või lihtsalt juhus.
Soovimata rasedusi deemonitel just ei esine (tahe peab olema siiras),
küll aga juhtumeid, kus paar küll soovib last, aga peab sajandeid
pingutama, et last saada.
Kui eostamine õnnestub, liitub "emaga" uus hing ning selle ümber hakkab
kogunema väge. Kui inimesed kannavad last kõhus, siis deemonite puhul
võiks selle kohta öelda lihtsalt - SEES. Sügaval enese väes koguneb uus
vägi, et aasta pärast tuleks ilmale - lahkneks - uus deemon.
Kas "rasedus" võib katkeda?
Jah võib. Põhjuseks kas väga tugevad üleelamised või kandja vigastused
(näiteks tugevad väelöögid võiksid põhjustada noore veel mitte valmis
küpsenud deemoni hukkumise).
Sünnitusest:
Ühelt poolt erinev, teisalt sarnane inimestele ja haldjatele. Aasta
peale eostamist on lapse hinge ümber kogunenud piisavalt väge. Kuju
võtab deemon peale lahknemist. Deemonid ei nimeta sünnitust ka mitte
sünnituseks, vaid selle nimi on deemonite keeles tar'nyg
(lahknemine). Lahknemine ei ole sugugi kerge protsess ja võtab sageli
aega mitu ööd ja päeva. Vägi peab väest ju väga täpselt eralduma.
Esimesena on lahknenud laps näha punase uduna ning tunda väena.
Järgmised 12 tundi kulub ühele üpris imelisele protsessile -
kujuvõtmisele. Vaikselt, aga järjepidevalt koguneb vägi tihkemaks
massiks ning 12 tunni möödudes on deemon olemas oma põhikujul (mis küll
kasvamise jooksul piisavalt muutub ja areneb, aga loomuselt siiski
samaks jääb - ilma vägivaldse väelise sekkumiseta, vähemasti).
Siin ilmneb ka kohe erisus teiste humanoidsete rassidega - säärast
nähtust nagu deemoniBEEBI pole olemas. Vastsündinud deemon on umbes
samas kasvus ja kujus kui ~ 5 aastane inimlaps - või 10 aastane
haldjalaps. (Mis tähendab, et deemonid ei tea midagi imetamisest,
mähkmete vahetamisest jne.... ja ei saakski teada, sest nad ei vaja
toitu ega ka väljasta enesest miskit "füüsilist")
Hingest.
Deemoni hinge puhul on umbes 2 varianti - kas sünnib uus hing, või
saab laps mõne ümbersepistatud hinge. Mille puhul tal võib olla
huvitavaid mälestusi, oskuseid, omadusi jne jne.
ARENGUST
Kord sündinud, areneb deemon edasi. Elu jooksul muutub deemonite vägi
järjest tugevamaks - oletades muidugi, et nad ka ise selleks väheke
vaeva näevad. Muutub ka kuju, aga mitte rohkem kui inimestel või
haldjatel kasvades. Kust ja millest tuleb deemonite põhikuju välimus,
pole teada. See on nii alati olnud. Juba Alguse Lapsed tekkisid teatud
kindlal kujul ja erinevatena nii välimuselt kui loomuselt.
Kuni 90nda eluaastani käsitletakse deemonit kui last. Temaga mängitakse
ja teda õpetatakse natuke, aga tema eest vastutavad teised, ja tal ei
lasu mingeid erilisi kohustusi.
90-200 on deemonite eelteismeiga. (vastab umbes inimeste ja haldjate
omale). Õpiperiood, mis järjest süveneb. Samuti eeldatakse primaarsete
normide tundmaõppimist ja nende järgi käitumist järjest süveneval
tasemel.
200-300 - teismeiga. Tõsised ettevalmistused täiskasvanute hulka vastuvõtmiseks.
300+ teismelisest deemonist saab täiskasvanu, ja talle kehtivad kõik
nõudmised ja kohustused, ning samuti privileegid. Samuti on deemon
selleks ajaks saavutanud oma täiskasvanu põhikuju, mis kestab kõige
pikemalt deemonite elus - enamvähem kuni vanaduseni välja (mis tähendab
enamvähem sama kuju järgmiste 2000-3000 aasta jooksul - edaspidi on
küll loomulikke muutusi, aga need on väikesed).
VANADUS
Vanadus annab end tunda enne hingeliselt, ja alles siis välimuses. Kui
inimestel vananeb keha tingimata, siis deemonitel väsib enne hing ja
"hakkab alasit ihaldama" (nagu deemonid ise selle kohta ütlevad), ning
väsinud ja vana hing mõjutab ka välimust...mitte küll liigsel määral,
aga seda on näha silmis ja tunda väes.
Vanadusväsimuse kütkes deemon suudab järjest vähem väge kasutada, ning
see hakkab temast vaikselt lahkuma. Sagedased on eraldumine, enesesse
sulgumine.
SURMA LÄVEL JA SURM
Juttu tuleb siis kahest tüübist: loomulik vanadussurm ja äkksurm (kõik
peale vanadussurma, k.a tapmine ja muud sarnased põhjused surmaks).
Vanadussurm ei tule kunagi äkiliselt. Vaikne kuhtumine toimub pika aja
jooksul, ja sellest saab väga hästi aru nii deemon ise kui ka teised
(eriti tema lähedased).
Surma eel hakkab deemoni kuju värelema, kui ta on nii kõrges vanuses ja
võimas, et tal on nähtav aura, siis väreleb ka see. Ning vaikselt
lendab maa-alusesse sepikotta minema hing, ning viimased keha
väeriismed hajuvad samuti, kuni viimaks ei jää järele midagi.
Äkksurm.
Näiteks tapmise puhul purustatakse deemoni vägi ja/või hing nii
põhjalikult, et see toob kaasa hinge lahknemise kehast, mis talle enam
väge kindlustada ei suuda - või siis purustatakse ka hing, ja keha
hajub, kui hinge enam pole.
Siinkohal tuleb aga juttu teha veel ühest surma liigist, mis ühendab endas ühe ja teise mõningaid omadusi. Kuhtumine.
Kuhtumiseks nimetatakse seda, kui deemoni (vaatamata vanusele) hing
enam elada ei soovi, vaid igatseb rahu ja sepikoda. Nii näiteks on nii
mõnigi armastav abikaasa peale oma elukaaslase surma vaikselt tahtliku
"vanadussurma" valinud. Elamiseks on vaja tahet, ja kui deemonil on
siiras tahe mitte elada, siis nii ka juhtub.
MIS SAAB HINGEST EDASI?
Deemonitel on iidsetest aegadest pärinev uskumus, et hinged lendavad
peale surma maa alusesse Ema sepikotta, kus siis Isa nad ümber
sepistab. Mis tähendab, et ühel ilusal päeval sünnib hing taas
deemonina, kandes mõningaid mälestusi, oskusi ja omadusi oma eelmisest
elust. Kõige legendaarsem on uskumus, et vahel mõni Alguse Lapse hing
taas sünnib...nood, kes säärast hinge kannavad, on tõeliselt erilised
ja Äravalitud.
Ent nüüd mandumisperioodil on kindlaks tõeks, et neid deemoneid, kes
miskit märki oma eelmis(t)est elust kannaksid, sünnib järjest vähem ja
vähem. Mis tähendab vaid üht - järjest vähem hingi sepistatakse ümber.
Hinged ei leia oma teed alasini ning jäävadki pimedusse uitama ning
alasit otsima. Ainus tee tagasi on läbi ümbersepistamise ja taassünni.
Mis tähendab, et surm, mis pole deemonite jaoks kunagi olnud lõplik, on
nüüdseks üpris lõpliseks muutunud.... ja mitte sugugi nende omatahtsi.
KUJUMUUTMISEST
Deemonid (ja nende nooremad sugulased vaimud) on tuntud kui
kujumuutjad. Kui muidu on teada, et vägi tahab olla kõiges jaotatult,
siis võib siia seletuseks lisada, et vägi tahab ka olla sel kujul,
millel ta on loodud, st oma naturaalsel kujul (mis deemonite puhul
tähendab nende sünnil kaasa "antud" põhikuju). Inimeste keha on niivõrd
tihke, et nad vaid väga harva ja erilistel juhtudel mingi määral oma
välimust muuta suudavad. (Näiteks tuleb ette juuste värvi muutust
tõsiste läbielamiste läbi jne). Haldjatel, kes jäävad oma "tiheduselt"
kuhugi inimeste ja deemonite vahele, on kujumuutmine poole kergem kui
inimestel, ja poole raskem kui deemonitel - nemad suudavad seda teha
vahel harva, ja sageli seda soosivatel aegadel (nagu näiteks
Suvistepühad). Deemonid on kujumuutjatena sündinud, mis aga ei tähenda,
nagu tahaks nende põhikuju kergelt järgi anda ja teist kuju võtta.
Selleks kasutavad deemonid väge, aga see on üks nende omadustest - neil
on EELDUS kuju muuta väge kasutades. Ent seda tuleb õppida, ja seda
õpitakse pisikesest peale. Õpetamata deemon suudaks küll kuju võtta,
aga ta ei suudaks seda püsivalt hoida, või võtta täpselt seda kuju,
mida ta on soovinud, ta võiks end liialt kurnata jne jne.
Ka põhikuju hoidmine võtab teatud ressursi deemoni väest, aga see on
nii alati olnud. Kuju muutmiseks tuleb rakendada lisaväge, omada tahet
ja kujutlust, mis kuju soovitakse saavutada. Õppimise ja harjutamisega,
ning samuti vanusega omandab deemon (kui ta õpib ja harjutab järjest)
muutumise kunsti järjest täiuslikumalt.
Kujudel on mõningad piirangud:
* suurus - praktiliselt võimatu on muutuda kas liiga väikeseks või
liiga suureks olendiks või objektiks. Sest deemonil on väge teatud
hulk.
* kaal - vägi pole just eriti raske, nii et kui deemon otsustaks võtta
näiteks sepavasara kuju, siis näeks ta parimal juhul välja küll identne
tegelikule vasarale, aga ta oleks määratult kergem.
Harjutamisega saavutatakse detailsus - algaja suudaks näiteks tekitada
tassi kuju, ekspert kujumuutja aga näeks soovi korral välja nagu parim
hiina mustritega portselantass.
Kordan - kuju hoidmine kulutab väge, mis tähendab, et ükski deemon ei
suuda enesest väga erinevat kuju hoida pikka aega. Tund-paar on juba
väga võimas saavutus.
Üldiselt aga - ega täiskasvanud deemonid kipu väga kujumuutmisega
tegelema - see on rohkem teismeliste ja laste lõbustus. Muidugi on
tulnud ette kujumuutmise kasutamist sõjakunstis (eriti luures) ja see
kuulub klassikalise hariduse hulka, aga ei ole siiski eriti laialt
kasutatav - ilmselt ei pea deemonid teetassiks või roosaks kolumatsiks
muutumist piisvalt väärikaks - või vajalikuks. Väega saab teha hoopis
kasulikumaid ja vajalikumaid asju.
DEEMONID, VÄGI, JA SELLE KASUTAMINE
Enne kõike muud tuleb välja tuua kõige tähtsam erinevus deemonite ja
teiste enimtuntud rasside (haldjad, inimesed, vaimud) vahel. Kui
näiteks haldjad saavad väge vahetult Ilmaplatsilt (loodusest, haldjate
puhul), siis deemonite jaoks ei ole väe liikumine sama otsene. Nagu Ema
oli kunagi otseseks väekanaliks kogu ilmale (nii usuvad deemonid), ja
on seda varjatult siiani, nii on deemonitele väe kanaliks nende
kuningapaar - Alguse Lapsed. Nende läbi liigub vägi, ja nendel on
teatud võim selle väe üle. Mõnes mõttes on kuningapaaril kõigi
deemonite vägi - ja Skelog ning Raca tõestasid kord, et nad seda heaks
kasutada mõistavad - koondades väe ning luues Forothi. Ning teist korda
kasutas (või lausa kuritarvitas) Skelog väge, lastes seda mitte
teistesse deemonitesse nagu rahulik kanal, vaid muutes selle pimedaks
raevuks (Yat Achulloth Mmat). Alguse Lapsed on ka nii peenelt vallanud
väe eraldamist, et nad suutsid karistada reetureid väe kinnikeeramisega
- ilma et teistele sellest vähimatki häda sünniks.
Kui harvad säärased tarvitused aga välja arvata, siis on Alguse lapsed
alati kasutanud vaid enda väge (ja see on isegi väga suur), ning olnud
need, kes nad olema peavad - valitsejad ja väekanalid.
Praegune seis on aga selline, et väekanal on küll olemas - (deemonid
teavad just seetõttu, et pisike Deiraneia pole surnud - muidu oleksid
seda ka nemad), aga see on väga kaugel ja varjatud (sest nad ei suuda
seda väge pidi tagurpidi minnes lokeerida, ja nad on ise tohutult
nõrgenenud). Rõhutagem, et peale Yat Achulloth Mmat'i kaotas enamus
meisterlikke väekasutajaid oma võimed - relvameistrid ei suutnud enam
relvi luua, kangrud kangaid kududa jne jne. Vaid väga vähesed suutsid
vastu panna, ja nemadki kandsid kaotusi.
Nüüd on siis teada, kust deemonite vägi tuleb, ja mis on selle piirangud. Mida nad sellega teha oskavad?
Räägime hiilgeaegadest, sest praegusest situatsioonist oli juba juttu.
Deemonid ise on väest, ja väest on ka kõik neid ümbritsev. Nagu oli
erisus tiheduses deemonite keha ja näiteks haldjate keha ja inimeste
keha vahel, nii on inimeste esemete ja deemonite asjade vahel samuti
erinevus tiheduses. Ja selles, et inimesed ei suuda asju teha otse
väest palja tahtega. Neil on vaja asju, mis on juba olemas. Deemonitel
mitte.
Väest on tehtud Foroth - ja see püsib, sest tahe oli siiras. Väega
millegi tegemiseks on vaja - detailselt selget kujutluspilti sellest,
mida tahetakse luua (samuti, kuidas see funktsioneerima peaks), siirast
tahet seda luua ning VÄGE. Kust see vägi tuleb? Vägi tuksub Forothis
eneses. Deemonitele on Varjupaik tõepoolest varjupaik. Kui nad ka ise
teistes ilmades rännates väsivad (ja nad väsivad), siis Foroth annab
neile väge. Nõnda suudavad meistrimehed kutsuda väe ebemeid enese
juurde, ning sinna ümber rohkem väge koondades, tihendades, vormides
jne luua sobiva tihedusega objekte. Ühed enim austuses olnud
meistrimehed on muidugi relvasepad. Käib legend, et relvasepad panevad
oma loomingusse ka killukese oma hingest. (Mis tegelikult tähendab, et
nad panevad sellesse ka oma väge). Hiilgeaegadel mõistsid paljud
valmistada paljut. Oli kaunite kangaste mõtteväel kudujaid, deemoneid,
kes suutsid luua viljakandvaid puid - ja mõnedki neist kannavad vilju
siiani, relvaseppi, kes tagusid hingega relvi oma mõttealasitel, oli
ehitajaid, kes juppidest terveid mõisaid kokku panid...
Juttu on olnud väega kuju muutmisest ja objektide loomisest. Nüüd siis
sellest, kuidas väge kasutatakse KAITSMISEKS ja RÜNDAMISEKS.
Mõttevägi (tahe) ja väe koondamine ning suunamine mingil otstarbel
käivad siin käsikäes. Erisus peitub vaid selles, et kas vastasele
sisendatakse mõtteväel, et temaga juhtub midagi, või siis lastakse
otseselt vägi käiku, et see midagi füüsiliselt teeks.
Kaitse jaguneb põhiliselt kahte ossa: mõttekilbid, et kaitsta end kõige
selle eest, mida tahtega otse mõistusele teha annab (seda, et annab, ja
palju, teavad kõik deemonid), ning väekilbid otseste väel põhinevate
rünnakute vastu. Mõttekilpe kasutatakse igapäevaselt kordi rohkem kui
väekilpe, mis leiavad kasutust siiski ohuolukordades, samas kui
mõttekilpe kasutatakse kasvõi selleks, et mõne teise pere liige ei
suudaks sind lugeda kui raamatut, ja panna oma tahtmist tegema.
Deemonid pole just usaldav rahvas, ja ettevaatus on tõepoolest tarkuse
ema, leiavad nad.
Ka võitluses väerelvadega ühinevad tahe ja vägi füüsisega. (Nii näiteks
on väga raske kedagi haavata, kui seda tegelikult tõsiselt ei taheta -
ja kellegi tapmiseks ei piisa lihtsalt tema surmavalt haavamisest -
tappa peab ka tõsiselt ja SIIRALT tahtma.)
HAAVAMISEST ja HAAVADEST
Olgu haavade põhjuseks siis väerelv, väelöök või miski muu -
otseselt NÄHA pole midagi. (v.a juhul, kui deemonit on nii väga
nõrgestatud, et ta juba värelema hakkab). Ei haavu, ei verd, ei midagi
sellist. Ja mis puutub vigastuse põhjustatud valusse, siis see on pigem
üldine kui piirkondlik. Aga jaa - vigastus, mis on väega põhjustatud
(ja ühelgi teisel viisil ei õnnestugi deemoneid vigastada - inimeste ja
ka haldjate tavarelvad läheksid neist läbi neid vigastamata -
maksimaalselt oleks neil kergelt ebamugav), ON VALUS.
Ravi - ainult väega, otseloomulikult.
Deemonite elu keerleb üleüldiselt väe kasutamise ümber - olles selle
kasutajaiks sündinud ja varustatud paljude heade omadustega, on nad
sellest, nagu eelnev jutt ka tõestab, teinud tõelise kunsti, mida
õpitakse ja õpetatakse kõigile. Võime õppida on personaalne, ent
mingile tasemele jõuavad kõik - teisiti pole lihtsalt võimalik, kui
oldakse deemon.
SÖÖK-JOOK
Stiili pärast. Deemoneid hoiab elus vägi, mida nende kuningapaar
(hetkel siis Deiraneia) kanaliseerib, lisaväge (mida inimesed ja
haldjad toidust saavad - esimesed vajavad seda vägagi tihti ja
regulaarselt - haldjad on kordi taluvamad, ent siiski...) nad ei vaja.
Nagu öeldud, sööki ja jooki tarbitakse...stiili pärast. Seda peamiselt
pidudel. Deemonid on siin palju üle võtnud inimestelt ja haldjatelt,
mingit väga OMA neil ei ole, aga nad hoolitsevad, et toit ja jook siis
ka stiilne välja näeks. Tumedamad toonid domineerivad ka siin.
Mis see toit-jook tegelikult on? Muundatud kujuga vägi. Inimeste või
haldjate toitu deemonid süüa ei suuda. See enamvähem kukuks neist läbi
- deemonid mõistavad näljatunnet kui vajadust saada juurde väge, sest
seda on vähemaks jäänud, mitte kui soovi end täis õgida, ja pärast
kergendamas käia. (Ja ei - deemonitel pole ka seda.)
Praeguseks on väheseid meistrimehi, kes veel toitu ja jooki vähesel määral luua suudavad. Seda enam on nad hinnatud.
DEEMONID JA SEKS
Kui enne oli juttu sündimisest ja sünnitamisest, siis ilmselt
eelneb sellele ka miski sarnane tegevus. Jah - deemonid armatsevad, aga
neil puuduvad soolised tunnused, ja nad ei tee SEDA "nii". Deemonite
ühinemine on väe tasandil - mõneks ajaks põimuvad kahe deemoni väed
ühte...ja parimal juhul ka nende kehad, lahknedes põhikujust ja
moodustades ühe väesülemi.
Mismoodi tunne on?
Mismoodi tunduks täielik sulandumine teise isikusse, koos kogu oma
keha, mõtete, tunnete, väega jne? Kõrgemad dimensioonid, kui see
ühinemine tõesti siiras on.
DEEMONID TEISTES ILMADES
Kui võtta, et Foroth on omaette pisike mikromaailm.
Deemonite liikumine Teises Ilmas ei erine oluliselt milleski Forothist.
Erinevus on aastatuhandetega aga tekkinud deemonite liikumisel otseselt
Ilmaplatsi pinnal, selles kõige "tihkemas" ilmas üldse. Nimelt see
kurnab ja väsitab deemoneid. Nooremad ja nõrgemad vajavad puhkust
Forothis peale nii 12-24 tundi. Vanemad ja võimsamad peavad kauem
vastu, aga ka nemad kaotavad väge. Teine Ilm on mõningane puhkus, aga
põhiline väeallikas on siiski Foroth (ehkki nüüd vähem, kuna seal ei
asu enam kuningapaar).
Tiheduse erinevus torkab samuti silma. Deemonist on põhimõtteliselt
inimesel või haldjal võimalik läbi kõndida...aga see ei ole eriti
viisakas ega mugav. (Ja deemon ilmselt solvuks oi kui väga.)
Füüsiliselt on deemonid Ilmaplatsi pinnal nõrgemad kui inimesed või haldjad - kui nad väge ei kasuta.
Nagu juba mainitud - tavarelvad ei tee neile midagi. Väestatud relv
mõjub sel määral, kui palju tal väge on. Kusagil mujal kui Forothis
haavatud deemonit kipub enesealalhoiuinstinkt Forothisse tagasi kutsuma
või lausa lennutama.
Deemonid näevad selgemalt kõiki väesõlmi ja ilmade kattumispunkte - väravaid.
|
|
|
|
